Kogu 2021. aasta vältel tähistame Eesti ja Rootsi diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva. Rootsi tunnustas Eesti Vabariiki de jure 5. veebruaril 1921.
Juubeliaastaks oleme koostanud Eesti ja Rootsi diplomaatiliste suhete ajajoone. See on kronoloogiline ajalooliste fotode, dokumentide ja tekstide galerii, mis annab linnulennulise ülevaate kahe riigi suhete unikaalsetest ja olulistest sündmustest 100 aasta vältel. See ajatelg näitab, et 100 aastaga jõuab palju, et oluline on ühine meel ja ühised väärtused, vabadus ja vaba maailm on ülimad sihid.
Täname kõiki, kes on andnud oma väärtusliku panuse faktide, fotode ja dokumentide kogumisse!
Fotoallkirjade vaatamiseks liigu kursoriga fotole.
Head ajarännakut!
Eesti suursaatkond Stockholmis
Eesti välisministeerium
Rasmus Kägu (Tartu ülikool, professor Eero Medijaineni juhendamisel)
Lisaks Tartule külastas kroonprints Tallinna, Narvat, Haapsalut ja eestirootslaste asualasid.
Lugu jutustab, et kroonprintsi reisiplaani kuulus puhkepeatus Vana-Kuustes, kus külastas riigikogu liikme Ottase talu. Printsi vastuvõtuks olid valmis pandud peenemad joogid, kuid kroonprints nõudnud veini asemel morssi.
Heinrich Laretei tütar Käbi Laretei oli tuntud pianist. 1959-1969 oli Käbi Laretei abielus rootsi filmirežissööri Ingmar Bergmaniga.
1940. aasta algul andis Eesti välisministri abi Oskar Öpik kolmele välisministeeriumi ametnikule (Evald Uustalu, Karl Zirkel, Bruno Taimsalu) korralduse ministeeriumi salajane arhiiv läbi töötada ning kõrvale panna Eesti Vabariigi ajaloo tähtsaimad originaaldokumendid. Kokku koguti neli pakkekastitäit tähtsamaid dokumente ning saadeti märtsi keskel Stockholmi, nende seas ka Tartu rahuleping.
Sama aasta juulis, kui Eesti Vabariigist oli saanud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, nõudis uus valitsus, et Tallinnast Stockholmi viidud dokumendid Eestisse tagasi toodaks. Eesti saadik Rootsis, Heinrich Laretei andis pakkekastid koos dokumentidega tagasi. Hiljem avastati, et üks kast oli lahti murtud ning 31 dokumenti kadunud. Kadunud dokumentide seas olid 1920. aastal Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahu leping, 1932. aastal Eesti Vabariigi ja NSVLi vahel sõlmitud mittekallaletungileping ning 1939. aastal sõlmitud Eesti Vabariigi ja NSVLi vaheline vastastikuse abistamise pakt. Kõrvale pandud dokumendid asusid Stockholmis, Balti Arhiivis. Okupatsioonieelse Eesti tähtsaimad dokumendid jõudsid Eestisse tagasi 2002. aasta juunis tänu Balti Arhiivi juhatajale, hilisemale riigisekretärile ja diplomaadile Aino Lepik von Wirénile.
21. juunil teostati Eestis Punaarmee toel riigipööre. Algas Eesti Vabariigi tasalülitamine ja inkorporeerimine Nõukogude Liitu. Eesti NSV valitsus otsustas likvideerida kõik Eesti saatkonnad, konsulaadid ja aukonsulaadid välismaal ning anda nende varad üle kohapealsetele NSV Liidu esindustele.
Kalmaris tegutseva asekonsulaadi lipu ja pitsatite üleandmise kinnitus: “See Eesti Vabariigi riigilipp kuulus Eesti Vabariigi asekonsulaadile Kalmaris, Rootsis. 1940. a. andis lipu koos asekonsulaadi pitsatitega selleaegne asekonsul dir. Gunnar-Eberhard Berggren üle Stockholmi saatkonna I sekretärile, kuna ta keeldus neid üleandmast Nõukogude Liidu saatkonnale. Nii jäigi lipp üleandmata!”
Loe, kuidas välisministeerium ja Eesti saatkonnad likvideeriti, aga vabasse maailma jäid aastateks 1940–1991 Eesti riigi järjepidevust hoidma diplomaadid, ning tegevust alustas ka Vabariigi Valitsus eksiilis.
Otto Tiefi valitsus pidas 22. septembril 1944 Põgari palvemajas viimase istungi, millel arutati Rootsi põgenemisega seotud küsimusi. Kokkulepitust hiljem, 29. septembril saabus kiirpaat OK2 Eerik Laidiga, kes oli tulnud Eestist ära tooma valitsuse liikmeid ja selle kaastöölisi. Ainsana oli õnne paat ära oodata riigisekretär Helmut Maandil. Et valitsuse liikmetega ei olnud võimalik enam kontakti saada, otsustati lahkuda ilma nendeta. Nii jõudis Otto Tiefi valitsuse liikmetest vabasse maailma vaid riigisekretär Maandi, kaasas Riigi Teataja number Vabariigi Valitsuse koosseisuga.
Põgenike vastuvõtmiseks loodi kuni 175 põgenikelaagrit üle Rootsi. Laagrites alustasid tegevust eesti koolid, laulukoorid, pagulasteater, seltsi- ja huviringid, kogudused ja kirjastused. Hiljem asutati Rahvusfond, Eesti Rootslaste Esinduskogu ja üle Rootsi eestlaste seltsielu koondavad Eesti majad.
Sotsiaalminister Karin Söder edastas avatseremoonial peaminister Thorbjörn Fälldini ja valitsuse tervitused öeldes: “Meil on hea meel selle üle, et te olete Rootsis, kuid peame samal ajal sügavalt kahetsema, et üleüldse olite sunnitud siia tulema”.
Rootsi ajakirjanduses ilmus Balti teemadel 70 päeva jooksul umbes 700 artiklit.
Keskmiselt osales kogunemistel 300–400 inimest. Eesti iseseisvuse taastamise päeval, 20. augustil 1991 oli Norrmalmstorgil ligikaudu 5000 inimest.
Järgnevad Rootsi suursaadikud Eestis:
Katarina Brodin (1995–1998)
Elisabet Borsiin Bonnier (1998–2003)
Dag Hartelius (2003–2008)
Jan Palmstierna (2008–2013)
Anders Ljunggren (2013–2018)
Aastast 2018 on Rootsi suursaadik Eestis Mikael Eriksson.
Järgnevad Eesti suursaadikud Rootsis:
Andres Unga (1996–2000)
Toomas Tiivel (2000–2004)
Jüri Kahn (2004–2006)
Alar Streimann (2007–2011)
Jaak Jõerüüt (2011–2014)
Merle Pajula (2015–2019)
2019. aastast on Eesti suursaadik Rootsis Margus Kolga.
Eesti ja Rootsi vahel sõlmiti mitmeid olulisi kaubandus- ja majanduslepinguid:
Stockholmis toimunud Põhjamaade kaitseministrite kohtumisel avaldati toetust Balti Rahuvalve Pataljoni (BALTPAT) loomisele (25.–26. jaanuar) ja sõlmiti Balti riikide ja Põhjamaade kaitseministrite vastastikuse mõistmise memorandum Balti riikide toetamise osas rahuvalveüksuse loomisel (3. juuni). Rootsi avas Eesti ohvitseridele oma rahuvalvekursused.
Nimekirja kuulus 10 jalaväepataljoni, kolme brigaadi staabikompanii ja kuue pioneerikompanii varustus. Programmi põhirõhk oli väljaõppel. Kolme Balti riigi peale koolitati ajavahemikus 2001–2004 brigaadivarustuse programmi raames ligi tuhat ohvitseri ja allohvitseri. Programmi aitas ellu viia ligikaudu 200 Rootsi ohvitseri.
Rootsikeelses tänukõnes tõdes peaminister Ansip: “Pole kahtlust, et ka Rootsi-Eesti ajaloo kuum ühispunkt oli kakskümmend aastat tagasi siinsamas Norrmalmstorgil. Siin, sellel platsil tehti meie ühist ajalugu.”
Eesti Vabariigi loomise 100. aastapäeva puhul külastasid Eestit Rootsi kroonprintsess Victoria ja prints Daniel, kes osalesid muu hulgas Naissaare Püha Maarja kabeli taaspühitsemisel ja Tallinna lauluväljakul toimunud Üheslaulmise kontserdil.
År 2021 firar vi att 100 år har gått sedan Estland och Sverige upprättade diplomatiska relationer. Sverige erkände Republiken Estland de jure den 5 februari 1921.
Till jubileumsåret har vi sammanställt en tidslinje av de diplomatiska relationerna mellan Estland och Sverige. Det är ett kronologiskt galleri med historiska fotografier, dokument och texter som ger ett fågelperspektiv över de unika och viktiga händelserna i relationerna mellan de två länderna under 100 års tid.
Vi tackar alla som har bidragit till insamlingen av fakta, fotografier och dokument!
Vi önskar er en trevlig resa genom tiden!
Estlands ambassad i Stockholm
Estlands utrikesministerium
Rasmus Kägu (Tartu universitet, under ledning av professor Eero Medijainen)
I början av 1940 beordrade Oskar Öpik, rådgivare till Estlands utrikesminister, tre tjänstemän vid utrikesministeriet (Evald Uustalu, Karl Zirkel, Bruno Taimsalu) att se över ministeriets hemliga arkiv och lägga undan de för Estland viktigaste historiska originaldokumenten. Totalt samlade man ihop fyra packlårar med viktiga dokument, inklusive Tartu fredsfördrag, och i mitten av mars skickades dessa till Stockholm.
I juli 1940, när Republiken Estland hade blivit Estniska SSR, krävde den nya regeringen att dokumenten som hade skickats från Tallinn till Stockholm skulle återföras till Estland. Estlands sändebud i Sverige Heinrich Laretei återlämnade packlårarna med dokumenten. Senare upptäcktes att en av dessa hade brutits upp och 31 dokument hade försvunnit. Till de försvunna dokumenten hörde bland annat fredsfördraget som år 1920 hade undertecknats i Tartu mellan Estland och Ryssland, icke-aggressionspakten mellan Estland och Sovjetunionen från 1932 och pakten om ömsesidigt bistånd mellan Estland och Sovjetunionen från 1939. Under den tid då Estland var ockuperat av Sovjetunionen förvarades de undanlagda dokumenten i Baltiska arkivet (Riksarkivet) i Stockholm. Dessa viktiga dokument från perioden före Estlands ockupation återlämnades till Estland i juni 2002 av ordföranden för Baltiska Arkivet, dåvarande statssekreteraren i Estland samt sedermera diplomaten Aino Lepik von Wirén.
Läs (på engelska) om hur Estlands UD och de estniska ambassaderna likviderades, hur de estniska diplomaterna i den fria världen under åren 1940–1991 upprätthöll den estniska statens kontinuitet samt hur exilregeringen påbörjade sin verksamhet.
https://vm.ee/en/how-foreign-ministry-and-embassies-were-eliminated-diplomats-free-world-preserved-continuity
Den 22 september 1944 höll Otto Tiefs regering sitt sista sammanträde i Põgari bönehus på Estlands västkust för att diskutera frågor rörande flykten till Sverige. Den 29 september, betydligt senare än överenskommet, anlände motorbåten OK2 med Eerik Laid. Han hade kommit till Estland för att hämta regeringens medlemmar och medarbetare. Statssekreterare Helmut Maandi var den ende som hade turen att befinna sig på rätt plats då båten anlände. Eftersom det inte längre var möjligt att kontakta de övriga regeringsmedlemmarna beslutade man att fara iväg utan dem. Sålunda nådde endast statssekreterare Maandi, som ende medlem ur Otto Tiefs regering, den fria världen tillsammans med ett exemplar av tidningen Riigi teataja (Estlands författningssamling), där en sammanställning över Estlands regering hade publicerats.
Upp till 175 flyktingläger inrättades över hela Sverige för att ta emot flyktingarna.
Redan under vistelsen i flyktinglägren började esterna att aktivera sig, bland annat grundades estniska skolor, sångkörer, teatrar, förlag, församlingar samt klubbar och hobbyföreningar.
Med tiden etablerades Estniska nationalfonden och Esternas Representation i Sverige och på många platser i Sverige grundade man så kallade Estniska hus som blev till centrala platser för esternas förenings- och sällskapsliv.
Vid invigningen framförde socialminister Karin Söder hälsningar från statsminister Fälldin och den svenska regeringen och sade bland annat: Vi är glada över att ni finns i Sverige, men vi beklagar djupt att ni tvingades att komma hit.
I svensk press publicerades cirka 700 artiklar under 70 dagar om Baltikum.
Estlands ambassadörer i Sverige:
Margus Laidre (1991-1996)
Andres Unga (1996-2000)
Toomas Tiivel (2000-2004)
Jüri Kahn (2004-2006)
Alar Streimann (2007-2011)
Jaak Jõerüüt (2011-2014)
Merle Pajula (2015-2019)
Margus Kolga från 2019
Flera viktiga handelsavtal och avtal om ekonomiskt samarbete ingicks mellan Estland och Sverige:
– frihandelsavtal (den 31 mars)
– avtalet om främjande och ömsesidigt skydd av investeringar (den 20 maj).
Programmet inkluderade utrustning för tio skyttebataljoner, tre brigadstabskompanier och sex ingenjörkompanier. Huvudinriktning var dock utbildning. Under perioden 2001-2004 utbildades nästan tusen officerare och underofficerare i de tre baltiska staterna. Programmet genomfördes med hjälp av cirka 200 svenska officerare.